Skip to main content
Aus valik näib rumal, rumal valik on aga aus.
Abdul Turay

Järgneb minu lugu Donald Trumpist.

Varastel üheksakümnendatel, enne seda kui keegi üldse internetist kuulnud oli, töötasin Hong Kongis ühes ajalehetoimetuses nooremreporterina. Üks kolleegidest täiendas Trumpi-teemalist ilutsevat kirjatükki omapoolse märkusega: „Ta ego on sama suur kui ta hotelliäri.“ Paar nädalat hiljem viibis tulevane president Hong Kongis ning üks kolleegidest pidi teda intervjueerima. Ta kirjelduses esines Trump hea instinkti, intelligentse ja kohalikes oludes väga hästi informeeritud vestluspartnerina. Kolleeg lisas, et Trump oli vestluses nimeliselt vihjanud ka reporterile, kes tema kulul mahlaka väljaütlemisega lagedale oli tulnud: „See tüüp X on paras sitapea.“

Donald Trump on oma tegemistes pedantne ja põhjalik. Toona koha peal viibides ei palunud ta endale tuua mitte ainult sealseid lehti, et siis ainult enda kohta avaldatu üle vaadata, vaid luges terve eksemplari otsast lõpuni läbi, mistõttu ka tema võrratu asjadega informeeritus. Trump luges inimesigi säärase põhjalikkusega ja tolle solvava reporteri jättis ta nimeliselt meelde. Viha kaua ei pidanud ning meie ajalehega koostöö tegemisest Trump peale vahejuhtumit ei keeldunud. Mis teiste kuulsuste puhul olnu ks loogiline samm.

Trump on üks väheseid inimesi, kes julges endale tunnistada, et Sasha Baron Coheni kehastatud Ali G karakter haaras ta täiesti oma võimusesse. Soovitan kõigil vastavat videolõiku vaadata ja ise otsustada. Jah, arusaadavalt võib Trump käituda kui väike laps, mustates kättemaksuks igaüht, kes tema kohta on midagi halba öelnud.

 Näitasin kord keskkooliõpilastele klippi, kus Trump käitub Rosie O’Donnelliga väga ebaviisakalt. Neid šokeeris asjaolu, et keegi üldse söandab taolist sõnavara kasutada, veel enam keegi, kes pürgib tulevaseks Ameerika presidendiks.

Otsustasin enne valimisi avalikult Trumpi toetada. Ustitasin ka oma Ameerika sugulasi tema poolt hääletama, ja neid on juba palju ning nad on eranditult mustanahalised. „Trump oleks mustanahalistele parem president,“ üritasin neid veenda, „Hillary Clinton vihkab meid.“ Sellele sõnaavaldusele järgnes valgete sõimupuhang. Eerik Niiles Kross saatis mulle isiklikult sõnumi, öeldes, et pole kogu valimiskampaania ajal midagi nii arulagedat lugenud.
Avalikkusel tõmbas Trumpi võit jalgealuse kõikuma. Minul mitte. Olin kindel, et ta võidab. Kõik eksperdid eksisid. Nad ei teagi tegelikult midagi. Pöördusin oma Trumpi-teemalise üleskutsega just Ameerika sugulaste poole. Nüüd pöördun sellega oma Eesti sõprade poole. Ega ma pole pime: tean, et tekitasin taolise pöördumisega pajudes pettumust ja viha. Palun lugejatel meel avatud hoida ja korraks mind mu selgituses ära kuulata. Selgituses, miks Trump on Ameerikale, Eestile ja maailmale hea valik.

Kõigepealt puudutan seda, miks Trumpi igas kontekstis nii väga vihatakse. Trump olevat tema vastaste sõnul homofoob, islamofoob, rassist, seksist ja üldiselt üks kiusupunn. Trump on avalikkuses figureerinud juba neli aastakümmet ning terve selle perioodi vältel asjade kohta ausalt oma arvamust avaldanud. Hong Kongi aegadest peale olen ta karjääril aastate lõikes üpris detailselt silma peal hoidnud. Miks leidis meedia Trumpis alles nüüd, kampaania käigus, kõik need negatiivsed omadused? Kus nad kogu eelneva aja olid? Trump pole isegi konservatiiv, pigem sotsiaalne liberaal, kuid seda punkti käsitlen peagi põhjalikumalt.

Trump pole homofoob.
Trump pole kogu oma elu jooksul öelnud ega teinud midagi homofoobset. Julgen väita, et keegi ei suuda mulle vastavaid tõendeid tuua ega näidata, et üksainuski Trumpi sõna või tegu kannab homofoobset alatooni. Selleks on tal aga loendamatult võimalusi olnud. Talle ei meeldi lesbist saatejuht Rosie O'Donnell. Oma ütlemistes on Trump teda kutsunud paksuks ja inetuks, kuid kordagi pole Trump rünnanud O'Donnellit tema soo-orientatsiooni tõttu. Valimiste algusest peale on Trump kindlalt välja öelnud, et tal pole geiabieludega mingit probleemi. Jah, kambas on ka Mike Pence, kelle veendumuste kohaselt on geide tagasipööramine tõepoolest võimalik. Otsuseid hakkab aga dikteerima Trump, mitte Pence.

Trump pole islamofoob.
Trumpi programmi üks põhipunkte oli keelustada kõikidele moslemitele riiki sisenemine – naeruväärne idee, millest ta on nüüdseks ka taganenud. Juttu on tugevdatud järelevalvest ning taustauuringutest. Minu vaated on islamisõbralikud ning viimane punkt näib mulle ja teistelegi islamisõbralikele isikutele mõistlik ja vajalik. Meeldib see või ei, kuid viimase viieteistkümne aasta sündmused on olnud tunnistajaks miljonite moslemite radikaliseerumisele, kes nüüdseks vihkavad Ameerikat ning võimaluse korral asuksid praegust riiki ühes selle süsteemiga ründama. Laskem sellised isikud Ameerikasse siseneda ning islam radikaliseerub veelgi enam.

Donald Trump pole mingi pagana rassist! Trumpiga isiklikult kokku puutunud mustanahaliste kogukonna esindajad (Mike Tyson, Ben Carson, Don King, Louis Farrakhan, Shaquille O'Neal, David A. Clarke jt) seisavad Trumpi selja taga. Trump võitis endale Mitt Romneyga võrreldes kaks korda enam mustade ja hispaaniakeelsete kogukondade hääli. The Washington Times, CNN, The Guardian, The New York Times, Huffington Post – praktiliselt iga peavoolumeedia odavmüügiallikas on valetanud. Ja propagandat uudiste asemel edastanud. Trump pole kordagi osutanud mustanahalistele laiskusele, ütlus on lihtsalt valetsitaadina käibele lastud.

Pühendasin kampaania käigus kaua aega Donald Trumpi ja Hillary Clintoni kõnede kuulamisele. Trump räägib, kuidas tagaks mustade kogukondadele uuesti töökohad, edendaks hariduse kättesaadavust ja -taset nende lastel ning lihtsustaks ettevõtjate ärilaenu saamist. Igas oma kõnes lubab Trump mustanahaliste ja latiino-kogukondade olukorra paranemist. Clinton praalis vaid oma kvalifitseeritusega ning lubas lõpuks murda barjääri, mida too kohutav Donald Trump endas talle kui naisele kehastab.

Kammisin lisaks läbi lõputult mustade foorumeid, kodulehekülgi ja vloge. Clintonis jõuti üksmeelele: sama halb või et isegi hullem. Isegi Clintoni poolt hääletada otsustanud Aafrika ameeriklastele Clinton ei istunud. Paljud otsustasid pigem üldse mitte hääletada, kui et seda teha Hillary poolt. Erinevalt teiste vabariiklaste kümnendeid väldanud tegevusetusest, püüdis Trump reaalselt mustade kogukonnani jõuda. Sealjuures oli tal nii mõnigi häälekas mustanahaline toetaja. Lõppude-lõpuks määrasid just mustade või latiino-kogukondade hääled või hääletamatajätmised Trumpi võidu.

Trump tahab ehitada müüri illegaalse immigratsiooni kaotamiseks – just see punkt figureeris tema kampaania tipus. Muidugi ei nõustu ma sellise seisukohavõtuga, kuid saan Trumpi mõttekäigust aru. Asja iva on immigratsioon, mitte rassism. Sama kehtib Brexiti puhul, mille läbiminekule kindlalt oponeerisin. Rahvas hääletas Brexiti poolt, kuna ei soovitud riiki püsivalt lasta imbuda valget Ida-Euroopa elanikkonda. Just valgeid idaeurooplasi. Mitte Suurbritannias sündinud Aasia või mustanahaliste kogukonna esindajaid.

Trump kui šovinist?
Tsiteerin Martin Luther Kingi oma maailmavaateliste eksimuste kohta: "Siin võib miskit tõde peituda." Trump on naiste kohta öelnud paljut, mis on vale. Ja ta tõdeb, et öeldu oli vale.
Seksistlike tähelepanekutega käiakse kerglaselt ümber. Teguviis on väga vale, kuid nii kerge külge hakkama. Naised kordavad mantrat "mehed on sead", kuid ei söandaks eales öelda, et "mustad on sead" või et "juudid on sead, kes ise sigu ei söö".

Lisaks süüdistatakse Trumpi seksuaalsetest normidest üleastumises. Eeldatakse, et kehtib üks: Trump valetab ja naised räägivad tõtt või et naised valetavad ja Trump räägib tõtt. Kuid võib-olla räägivad mõlemad õiget juttu. Olin kord hüpnotisti seansi tunnistajaks, mil too veenis üht naist uskuma, et naine oli keset ööd õppimistöö ajal kuulnud kuulilasku, kuigi taolist vahejuhtumit polnud juhtunud. Ja kui hüpnotist veenis naist teistkordselt, et mitte midagi säärast aset ei leidnut, nõudis naine vastupidise (ehk siis kuuldud lasu) kinnitamist. Arvestades seda, mis seekordsetel presidendivalimistel kaalul oli, kas ei võiks kaaluda võimalust, et Clintoni kampaania võtmeisikud, või tema raudse võiduga arvestavad huvigrupid, korraldasid midagi kirjeldatud seansi sarnast?

Trump pole kiusupunn.
Trump on halb näitleja, kuna ei suuda oma ego kinni katta, mis enamik teistel mõjuvõimsatel isikutel on siiani õnnestunud. Erinevalt paljudest mõjukatest isikutest kuulab Trump mõistuse häält. Ta on valmis usaldus- ja austusväärsete inimese veenmise tulemusel oma arvamust muutma. See kehtib näiteks kampaaniajuhi Kellyanne Conway ja kunagise rivaali ning praeguse sõbra ja liitlase Ben Carsoni puhul. Kampaaniast leiab veel küllaldaselt näiteid. Trump taganes oma väljaütlemistest moslemite keelustamise ja sünnitunnistuskahtluste osas, samuti vabandas ta naiste (siiski mitte Rosie O'Donnelli) ees oma tooreste märkuste pärast. Trump on müügimees ja nagu kõiki häid müügimehi, saab teda ennast kergesti müüa.

Paljud, kes on Trumpiga kokku puutunud, näevad temas vigade suhtes leplikku kaaslast, armastavat isa ja kohusetundlikku abikaasat. Sõimusõnu seksismi, homofoobia ja fašismi arvel loobitakse arutellu kui granaate, mis sellesama debatti ühes isikliku arvamuse väljendamisvabaduse kaoga ka halvavad. Mitte tähtsusetut rolli ei mängi kujunenud vihaepiteetide rahes üliparempoolsed natsionalistid. Kui Trump juba kord rassistiks tituleeriti, mõistsid nood, et tegemist on just nende selliga.

Kaua aega on möödunud ajast, mil Ameerikal oli avalikult rassistlik president. Viimasena tuleb silme ette Franklin D. Roosevelt, kes kogus Jaapani taustaga ameeriklased kokku ning saatis nad kontsentratsioonilaagritesse. Saksa või Itaalia päritolu ameeriklastega ta sama ei teinud. Valged natsionalistid langevad kibeda pettumuse osaliseks. Nelja aasta pärast tembeldavad nad Trumpi rassireeturiks. Isegi kui Trumpi puhul oleks tegemist rassistiga, ei läheks ta eales selle veendumuse peale välja, kuna vajab mustade ja hispaaniakeelsete kogukondade hääli.

Usun, et Eesti vasakpoolseid rassism ei huvita, neid riivab meeste šovinism. Trumpi vihkavad naised, kellele meeldib ohvrirollis olla või siis valged rüütlid, kes tahavad nende ohvrikestega magada. Arutellu loobitakse suvaliselt kõiksugu muid omadussõnu, kuna sõnadel on mõjuvõimu. Aasta või kahe pärast mõistetakse, et inimeste senine käitumine on olnud vale. Trump on palju parem, kui arvati, Clinton aga kordades hullem.

Ameerika demokraatia jaoks oli ülioluline, et keegi Trumpi või Bernie Saundersi taoline sai juhipositsioonile. Aastast 2000 on riiki kontrollinud suurärimehed ja Wall Street. Nüüd kukkus see süsteem kokku, Ameerika rahvas on oma riigi korporatsioonidelt ja pankadelt tagasi võitnud.

Donalt Trump on oma veendumustelt sotsiaalne liberaal, mitte konservatiiv. Aastani 2009 oli Trump Demokraatliku Partei liige. Pakun, mis ta järgnevalt tegema asub. Tegemist on vaid spekulatsioonidega selle põhjal, mis lugenud olen. Keegi ei saa kindlalt öelda, mis tulema hakkab, ja Trump muudab tihti meelt, kuid leian, et minu pakkumised on samaväärsed ükskõik kelle teise omadega ja miks mitte proovida.

Trump taasseadustab Glass-Steagalli akti, eraldades nõnda kommertspangad investeerimispankadest. Bill Clintoni otsus akt kehtetuks kuulutada põhjustas nimelt 2008. aasta majanduskriisi.

Trump tõstab alampanka ning asub edendama tööliste ja ametiühingute õiguseid, kõnetades nii valgeid töölisklassi valijaid, oma peamist sihtgruppi.
Ta asub propageerima avalikku tööd, et nõnda inimesed tagasi tööturule tuua, majandust elavdada ja muidugi oma peamisele valijaskonnale meelepärane olla.

Ta asub Vaikse ookeani ülese Vabakaubanduslepingu (TTP) osas uutele läbirääkimistele ja laseb projektil arvatavasti põhja minna. Sama juhtub Transatlantilise Kaubanduse ja Investeeringute Partnerluslepinguga (TTiP-ga). Eestile on see kasulik, kuna välistatakse olukord, mil Monsanto klassis suurfirma võiks terve riigi süüdistusega kaotatud kasumi osas pankrotti ajada, juhul kui Eesti ei luba geneetiliselt muundatud tooteid oma turule.

Trump laseb selle totaka müüri ehitada, kuid Mehhiko ei panusta rahaliselt sentigi.

Obamacare programmist hoiab ta alles hea osa: inimestele tagatakse juba olemasolevatel tingimustel kindlustus ning lastele ja noortele täiskasvanutele kantakse nende vanemate kindlustuspoliitika üle. Obamacare'i nõrgad küljed saadab ta metsa.

Üliõpilaste laenukoorem väheneb, lubatakse võlgadest lahtilaskmine ning avalikud ülikoolid peavad oma õppemakse vähendama, nõnda et järgmisel valimisringil purustaks Trump aastatuhande häälterekordi. Ta saadab hingusele standardse Common Core haridussüsteemi ning laseb õppeaineid riiklikul tasandil hinnata.

Ta laseb ametisse nimetada konservatiivse Ülemkohtu Otsustuskoja (Supreme Court Justices), mis tagandab Ühendatud Kodanike Koja (Citizens United) ja viib seeläbi poliitikast suured rahasummad välja. Selline asjade käik on Trumpi huvides: järgmistel valimistel oleks vastaskandidaadil raske tema kampaaniat rahaliselt üle trumbata, nagu seda seekord tegi Hillary Clinton oma kampaaniaga rohkem kui kahekordselt.

Ta vähendab väga vaeste ja väga rikaste, sealhulgas iseenda, maksukoormust.
Ta lükkab tagasi Pariisi kokkulepped kaevanduse ja rasketööstuse taaselustamiseks, põhjustades ühtlasi suurenenud kliimasoojenemist.

Ta panustab USA sõjalise tugevuse suurendamisesse, kuid ei asu Süürias režiimi kukutama ega vii vägesid sisse.
Ta teeb Venemaaga ISISe hävitamise osas koostööd ning lubab Venemaal suurendada mõjuvõimu endiste Nõukogude Liidu riikide aladel, erandiks jääb Baltikum.

Miks Trump võitis?

Trump võitis, kuna ta pole Hillary Clinton.
Hillary Clinton on tahtnud terve oma elu presidendiks saada. Iga kord, kui ta on võimule ligi saanud, kõigepealt oma abikaasa valitsusajal komiteedejuhina, seejärel senaatori ja riigisekretärina, iga jumala kord on ta ettevõtmistest kõik rappa läinud. Kõigepealt kõneles ta naiste õigustest ning siis võttis ISISt rahastanud Saudi-Araabialt raha vastu.

Hilary Clinton on üks õudusunenägu. Juba kolmkümmend aastat on see Damoklese mõõk meie kõigi peade kohal rippunud ning lõpuks oleme tast igaveseks lahti saanud. Erinevalt Margaret Thatcherist, Angela Merkelist, Benazir Bhuttost ja meie oma värskest Kersti Kaljulaidist on Clinton enda kanda võtnud New Yorgi linna suuruse märtriristi – ainuke naine vaenulikus meeste maailmas. Ta tahab nii väga tõestada, et on sama hea kui ükskõik mis meessoost ametikaaslane. Seepärast näibki ta sellise raisakullina. Ta hävitas Liibüa, andes nõnda avalöögi praegusele põgenikekriisile, ning naeris Gaddafi surma üle Ta tahtis nii väga olla suur president ning selleks pidi tal olema näidata edukaid sõjavõite. Clinton oleks Venemaaga sõda alustanud. Jill Stein, Rand Paul, Julian Assange – et nimetada mõningaid, kes selles väites kindlad olid. Sõda oleks alanud Lähis-Idas keelustatud Süüria õhuruumiga ning sealt edasi levinud. 

Mis siis, kui CIA psühholoogiline raport Putini kohta (mida Clinton on kindlasti lugenud) sisaldab punkti, et Putin ei võtaks mitte mingil juhul tuumarelva kasutusse?

Donald Trumpi pole olnud lihtne toetada. Tegemist on väga vigase variandiga.

Alguses eelistasin Bernie Saundersit. Tema eelvalimised ajas Demokraatlik Partei luhta kriminaalse häältega manipuleerimise teel ning ma olen kindel, et lähiaastatel kuuleme sellest juhtumist veel nii mõndagi.

Erinevus Trumpi ja teiste poliitikute vahel seisneb selles, et teiste vangerdused hoitakse vaka all. Trumpi vangerdused on aga läbipaistvad. Olen kindel oma veendumuses, et Trumpi valimise läbi päästis rahvas Ameerika demokraatia ning vältis kolmandat maailmasõda. Ma pole kunagi oma elus tundnud end nõnda ameerikameelsena kui praegu.
Ning inimesed ei peaks muret tundma selle pärast, kas Trump kavatseb Eestit kaitsta või mitte. Trump kavatseb Venemaaga suhteid parandada ning Eestit kaitsta. Trump hakkab veel Eestit armastama. Eesti on NATOle oma maksumaksmisalast lojaalsust erinevalt Lätist ja Leedust püsivalt tõestanud, riik on peaaegu et ingliskeelne, ettevõtlus- ja ameerikameelne ning inimesele nagu Trump peaks see ainult meeldima. Nagu mainiti USA saatkonnas peale valimisi aset leidnud kokkusaamisel: „Andke vastsele presidendile teada, et Eesti on maailma poole teele läkitanud väga palju supermodelle."

Tean, et selle artikliga tekitan väga paljudes, kes mind minevikus on toetanud, raevu. Teistes pettumust. Kuid jätkan seda teed. Kirjutan, mida usun ning mida pikk uurimistöö vaid kinnitab, mitte seda, mida tahetakse kuulda.

Paar kuud tagasi lahkusin Sotsiaaldemokraatlikust Parteist, kes oli püsinud stagneeruvas koalitsioonis valitsusega, mis ei teinud alatasustatud avaliku sektori töötajate olukorra parandamiseks ühtegi otsustavat sammu. 
Sain väga raevuka sõimu ja kriitika osaliseks. Igast küljest. Samal ajal tundsin, et Keskerakond asub suuri muutusi läbi tegema. Asjade taoline käik oli ilmselge ning leidis kinnitust mitmekordsetel vestlustel partei erinevate ringkondade esindajatega. Vaid paar kuud hiljem jõudsid need samad SDE ja IRLi esindajad järeldusele, et mul oli ikkagi terve aja õigus. Nad lahkusid valitsusliidust ning asusid Keskerakonnaga koostööd tegema. Kogu aja kasvas minus veendumus, et mu senised vaatlused peaks paika pidama, kuid asjade praegune käik ületas ka kõige optimistlikumad lootused.


Tajusin Eesti poliitikas toimunu varakult ära, nägin ette USA valimiste tulemust ning tean, et siinkirjutatu teenib õiget eesmärki. Eesti peab sellega lihtsalt leppima. Trump saab USA presidendiks, meeldigu see või mitte. Eesti jääb oma turvalisuse tagamises USAst sõltuma, meeldigu ka see või mitte. On aeg panna punkt ebaausale laimamisele, mõistusevastasele vihale ja vigase analüüsioskusele. Ning uskuda Ameerika uude presidenti.

Popular posts from this blog

Black men, Estonian women: the truth
By Abdul Turay
Published Postimees 11 November 2009
Well that got your attention; the headline I mean. Any story on this subject, the technical term is miscegenation, is bound to get punters. The yellow media, women's magazines and reality TV shows are obsessed with the subject. Not a month goes by without some publication writing about it. Anne and Style, for example, recently ran a long feature about mixed couples.
Most of these stories are muddle-headed and wrong. There's paranoia in this country that there is an army of dark-skinned men form Turkey, the tropics, some place south, who are going to make off with the nation's women. It's never going to happen. I'll explain why in a minute.
Seriously, I think there are more important things to think about and worry about. I worry about feeding my family. I worry about other people being able to feed their families, so I write about politics and economics.
But the press won't leave…
Galojan will not be coming home soon. By Abdul Turay Published Postimees 27 February 2012
Anna Maria Galojan is quite a boring person. I am bored with reading about her case already. Frankly I am not that interested in her, but since I have some insider knowledge with the system she is facing, I thought I'd share it with you.
Miss Galojan claims that she is not running away by staying in the UK and if she really wanted to run she would have gone to South America.
The reverse is true. I suspect Galojan choose Britain precisely because it the best place for her or anyone else to evade justice.
Britain has a slow and inefficient bureaucracy, especially when dealing with law and order issues. If Galojan has actually claimed asylum like she says, she will be caught in this system, certainly for months and possibly for years.
Countries with a history of dictatorship, often have fast and efficient bureaucracies. Dictators need to sure that they can get rid of political opponents quickly.
The re…