Skip to main content
Kelle poolt hääletada?

Valimiste eel on see küsimus paljudel mõtteis. See on igati põhjendatud, kuna tundub, et igal erakonnal on omad vead.
Minu soovitus – leia probleem, mis sulle kõige rohkem korda läheb, ja hääleta kandidaadi poolt, kes sellega tegeleb.

Minu nimi on Abdul Turay. Ma olen pärit Inglismaalt. Olen olnud Tallinna Linnavolikogu liige aastast 2013.
Linnavolikogus oldud aja jooksul olen tegelenud vanalinna tänavate puhtusega, puuetega inimestele ligipääsu võimaldamisega riigiasutustele ning saanud rahastuse uute mänguväljakute jaoks lasteaedades.

Minu valismisplatvorm keskendub pensionitele. Valitsus lubas kevadel pensionite tõusu. Hääl minu, või mõne teise kandidaadi poolt, kes selle teema endale prioriteediks on seadnud, on kindel signaal, et inimestele läheb see korda.
Räägin teile loo enda kasuemast. Mina ja teised lapsed keda ta kasvatas kutsusime teda Mummy Chris’iks.

Teise maailmasõja ajal töötas ta tehases, mida ka õhurünnaku käigus pommitati. Ta abikaasa sõdis Põhja-Aafrikas ja kui kontakt temaga katkes, arvas Mummy Chris, et ta on surnud. Mõne aja pärast sai ta kirja, et ta mees on vangi langenud.

Aastaid hiljem töötas mu ema samas tehases. Olid rasked ajad ja rasked tingimused väikese lapse kasvatamiseks. Mummy Chris pakkus end lapsehoidjaks. Nii läkski – nädala sees olin koos kasuvanematega ja nädalavahetusel ema ja isaga. Samamoodi kasvasid ka mu nõod.
Inimesed nagu Mummy Chris ehitasid tugevad sidemed eri kogukondade vahel. See õnnestus paremini kui valitsuse programmid. Nii mõnikord asjad lähevad – lihtsad inimesed teevad suuri tegusid.

Mummy Chris elas väga vanaks. Elu lõpus kartis ta kohutavalt arveid. Ükskord kurtis ta mulle, et on saanud elektriarve, mida ta ei suuda tasuda. Kui asja uurisin, avastasin, et tegemist oli tagasimaksega.  Läksime koos postkontorisse ja ta sai oma raha.

See oli väga kurb, et tal raske oli. See toimus Inglismaal, rikkas riigis. Ma ei suuda ette kujutada, mida peavad tundma vanad inimesed Eestis.

Ma olen inglane, ma armastan Inglismaad, aga ma armastan ka Eestit. Inglismaa on mu sünnimaa, kuid ma elan siin, Eestis. See on mu valik. Inimesed on mind siin hästi vastu võtnud, eriti sõbralikud on olnud vanad inimesed.

Riik peab kõigepealt tegelema siinsete inimestega. Riik peab hoolima vanadest inimestest.
Paljud välismaalased on samal arvamusel. Kui ma teiste Eestis elavate välismaalastega vestlen, jõuab jutt tihti selleni –miks ei saa pensionärid pensionit, millest korralikult ära elada?
Minu jaoks on saanud selgeks, et see on teema, millega Keskerakond tegeleb. Keskerakond on piisavalt kompetentne, et see asi ka korda ajada.

On veel teemasid, milles sooviksin näha arengut.
Sooviksin  paindlikumat kodakondsusseadustikku. Pooldan kindlalt topelt-kodakondsust.
Kohalikud probleemid millele keskendun on,
·         Jalgrattaread kesklinnas
·         Korralik raviasutus fentanüülisõltlastele
Kuid mu südameasi on pensionid. Pensionid, pensionid ja veel kord pensionid! On aeg, et vanainimesed, saaksid rahus elada.


Popular posts from this blog

Tallinn's unlikely twin By Abdul Turay First published November 2008 The idea behind twinning is that two vaguely similar cities exchange cultural links for their mutual benefit. Warsaw is twinned with Coventry – both cities were flattened by the Luftwaffe, after all. Tartu, the famous Estonian university town, is twined with Uppsala which is the home to the oldest university in Scandinavia. And Tallinn… Tallinn is twinned with Dartford. Come again, Dartford! For those of you who don’t know Britain well, Dartford is a dull dormitory suburb on the back end of London. Dartford is in the county of Kent, the so-called “garden of England”. Technically it is both a town and a borough , but it is not a city since it doesn’t have a Royal charter to call itself that. Say the word “Dartford” to most Britons, and they will answer back “tunnel”. The Dartford crossing is both a tunnel and a bridge. It links up Kent with London both above and below the river Thames. When City Paper called up the
Black men, Estonian women: the truth By Abdul Turay Published Postimees 11 November 2009 Well that got your attention; the headline I mean. Any story on this subject, the technical term is miscegenation, is bound to get punters. The yellow media, women's magazines and reality TV shows are obsessed with the subject. Not a month goes by without some publication writing about it. Anne and Style, for example, recently ran a long feature about mixed couples. Most of these stories are muddle-headed and wrong. There's paranoia in this country that there is an army of dark-skinned men form Turkey, the tropics, some place south, who are going to make off with the nation's women. It's never going to happen. I'll explain why in a minute. Seriously, I think there are more important things to think about and worry about. I worry about feeding my family. I worry about other people being able to feed their families, so I write about politics and economics. But the p
Intervjuu Juuli 2016 Ajakirjanik    Kui vana te olete? Abdul Turay:  Ma olen 49aastane Kui kaua olete Eestis elanud?  Ligikaudu 8 aastat. Miks otsustasite Inglismaalt lahkuda?  Tulin Eestisse perekondlikel põhjustel. Kui olen inimestega siiatuleku põhjuseid arutanud, on nad öelnud, et see oli igati mõistlik samm. Loomulikult pidin tegema majanduslikke kompromisse. Hetkel teenin vähem, kui teenisin Inglismaal enne siiatulekut, ehk 8 aastat tagasi. Olen saanud palju kriitikat – inimesed heidavad mulle ette, et olen volikogus ainult palga pärast. Kui hooliksin rahast, läheksin tagasi Inglismaale, seal teeniksin tunduvalt rohkem kui siin. Mis on teie arvates märgid, et inimene on Eesti ühiskonnaga integreerunud? Eesti keel. Ma ei usu, et inimene on täielikult integreerunud enne, kui ta on ära õppinud eesti keele. Kas peale keele on veel midagi? Tundsin, et olen integreerunud pärast seda, kui mind hakati avalikult laimama. Sain laimu nii meedial