Skip to main content
Kelle poolt hääletada?

Valimiste eel on see küsimus paljudel mõtteis. See on igati põhjendatud, kuna tundub, et igal erakonnal on omad vead.
Minu soovitus – leia probleem, mis sulle kõige rohkem korda läheb, ja hääleta kandidaadi poolt, kes sellega tegeleb.

Minu nimi on Abdul Turay. Ma olen pärit Inglismaalt. Olen olnud Tallinna Linnavolikogu liige aastast 2013.
Linnavolikogus oldud aja jooksul olen tegelenud vanalinna tänavate puhtusega, puuetega inimestele ligipääsu võimaldamisega riigiasutustele ning saanud rahastuse uute mänguväljakute jaoks lasteaedades.

Minu valismisplatvorm keskendub pensionitele. Valitsus lubas kevadel pensionite tõusu. Hääl minu, või mõne teise kandidaadi poolt, kes selle teema endale prioriteediks on seadnud, on kindel signaal, et inimestele läheb see korda.
Räägin teile loo enda kasuemast. Mina ja teised lapsed keda ta kasvatas kutsusime teda Mummy Chris’iks.

Teise maailmasõja ajal töötas ta tehases, mida ka õhurünnaku käigus pommitati. Ta abikaasa sõdis Põhja-Aafrikas ja kui kontakt temaga katkes, arvas Mummy Chris, et ta on surnud. Mõne aja pärast sai ta kirja, et ta mees on vangi langenud.

Aastaid hiljem töötas mu ema samas tehases. Olid rasked ajad ja rasked tingimused väikese lapse kasvatamiseks. Mummy Chris pakkus end lapsehoidjaks. Nii läkski – nädala sees olin koos kasuvanematega ja nädalavahetusel ema ja isaga. Samamoodi kasvasid ka mu nõod.
Inimesed nagu Mummy Chris ehitasid tugevad sidemed eri kogukondade vahel. See õnnestus paremini kui valitsuse programmid. Nii mõnikord asjad lähevad – lihtsad inimesed teevad suuri tegusid.

Mummy Chris elas väga vanaks. Elu lõpus kartis ta kohutavalt arveid. Ükskord kurtis ta mulle, et on saanud elektriarve, mida ta ei suuda tasuda. Kui asja uurisin, avastasin, et tegemist oli tagasimaksega.  Läksime koos postkontorisse ja ta sai oma raha.

See oli väga kurb, et tal raske oli. See toimus Inglismaal, rikkas riigis. Ma ei suuda ette kujutada, mida peavad tundma vanad inimesed Eestis.

Ma olen inglane, ma armastan Inglismaad, aga ma armastan ka Eestit. Inglismaa on mu sünnimaa, kuid ma elan siin, Eestis. See on mu valik. Inimesed on mind siin hästi vastu võtnud, eriti sõbralikud on olnud vanad inimesed.

Riik peab kõigepealt tegelema siinsete inimestega. Riik peab hoolima vanadest inimestest.
Paljud välismaalased on samal arvamusel. Kui ma teiste Eestis elavate välismaalastega vestlen, jõuab jutt tihti selleni –miks ei saa pensionärid pensionit, millest korralikult ära elada?
Minu jaoks on saanud selgeks, et see on teema, millega Keskerakond tegeleb. Keskerakond on piisavalt kompetentne, et see asi ka korda ajada.

On veel teemasid, milles sooviksin näha arengut.
Sooviksin  paindlikumat kodakondsusseadustikku. Pooldan kindlalt topelt-kodakondsust.
Kohalikud probleemid millele keskendun on,
·         Jalgrattaread kesklinnas
·         Korralik raviasutus fentanüülisõltlastele
Kuid mu südameasi on pensionid. Pensionid, pensionid ja veel kord pensionid! On aeg, et vanainimesed, saaksid rahus elada.


Popular posts from this blog

Black men, Estonian women: the truth By Abdul Turay Published Postimees 11 November 2009 Well that got your attention; the headline I mean. Any story on this subject, the technical term is miscegenation, is bound to get punters. The yellow media, women's magazines and reality TV shows are obsessed with the subject. Not a month goes by without some publication writing about it. Anne and Style, for example, recently ran a long feature about mixed couples. Most of these stories are muddle-headed and wrong. There's paranoia in this country that there is an army of dark-skinned men form Turkey, the tropics, some place south, who are going to make off with the nation's women. It's never going to happen. I'll explain why in a minute. Seriously, I think there are more important things to think about and worry about. I worry about feeding my family. I worry about other people being able to feed their families, so I write about politics and economics. But the p...
The second sex Published Postimees 16 January 2013 One issue scares the hell out of me. Men's rights. We are are told that we live in a male dominated society, that men have it easier than women; there are people who make a living by telling us this. In Estonia there are a dozen organisation dealing with women's rights there is even a gender studies unit (i.e. women's studies unit) at Tartu University, but there isn't yet far as I am aware, and I have checked, even one organisation dealing with men's right. It is inevitable that anybody who challenges this hegemony will come in for a barrage of criticism from an army of well-funded groups. When men's rights are discussed, it is in the context of men's health. Men are dying off. Men die younger and are more likely to commit suicide than women. Even God it seems is against men. Last week January 10 2012, for example the ministry of internal affairs published figures that show, ...
The Great Migration Published Postimees  13 Sept 2012 Recently, I asked a group of young people, if they have Facebook accounts. They looked at me like I was mad. "That's like asking us, do we have a noses?" one of them said. "Come to think of it even people who don't have noses have Facebook accounts," another said to much laughter. Last week 6 th July, Kanal 2 did a program "Minu Facebooki sõbrad". It was a light hearted look at the social network phenomenon. But the whole Facebook is king challenges some of our cherished beliefs about modern Estonia. 10 years ago when I first visited here, Estonia was more advanced than my own country the United Kingdom. It was a revelation. Estonia was my introduction to whole concept of social networking. Rate.ee was founded in May 2002, that's a year before Orkut, or MySpace, two years before Facebook. I so wasn't impressed when I first saw Facebook. "So...