USA saadik: “Ma tõesti tahtsin hipi olla”
Eesti Ekspress 13 märts 

Kui Venemaa näitab jälle muskleid, on paras aeg uurida, mis mees on USA suursaadik Eestis ja millised jõud on tema isikut vorminud. 

Eesti jaoks on hea uudis, et 59aastasele, kuid poisilikule USA suursaadikule Jeff Levine’ile “tõesti, tõesti meeldib Eesti”.

Halb uudis militaristidest eestlaste jaoks on, et Levine pole sõdalane. Südames on ta hipi, armastuse ja rahu inimene, “make love not war”- ja “väed Vietnamist välja”-mees.“Olen pisut liiga noor, et olla hipi, aga ma tõesti tahtsin hipi olla,” täpsustab Levine. “1970. aastal olin 15aastane. Punkarit minust ka enam ei saanud. Hipiliikumine oli viimane, mille ma omaks võtsin.”

Levine on väga meeldiv, avatud ja aus. Intervjuu kestel ei kao naeratus tema huulilt. Temaga rääkides tekib selge pilt, milline ta 1975. aastal võis olla – üsna samasugune nagu praegu, kuigi tal olid ilmselt pikemad juuksed ja võib-olla ka habe.

Levine on üks neist inimestest, kes justkui ei vananegi. Tema väärtused ja maailmapilt pole muutunud, ta on optimistlik ja pakatab energiast ning tal on põhjalikud teadmised tänapäeva popkultuurist.

Esimese põlve ameeriklane
Ilmselt on tähtsam see, et me meeldime USA suursaadikule ja diplomaatilisele korpusele üldisemalt. Selle sõnumi edastavad nad ka kodumaale. Just sellised mitteametlikud emotsionaalsed kontaktid tsementeerivad tugevaid liite.

Et mõista, miks Levine’ile “tõesti, tõesti meeldib Eesti”, tuleb vaadata tema tausta ja karjääri.Esiteks, tema etniline taust. Levine kirjeldab end kui esimese põlve ameeriklast. Tehniliselt on ta teise põlve ameeriklane, sest tema ema põgenes USAsse enne sõda Ungarist. Isa on samuti hiljutine immigrant Leedu-Valgevene piirkonnast. Levine jätab täpsustamata, millal see pool tema perest Ameerikasse jõudis. Ema sugulased, kes põgeneda ei jõudnud, langesid natside ohvriks. Levine kasvas üles jidiši- ja ungarikeelses keskkonnas. Tüüpilise teise põlve ameeriklasena on ta võitlev patrioot ning kippus lapsepõlves ja noorukieas oma juuri eitama.“Tahtsin assimileeruda nii palju kui võimalik ja muutuda täielikult ameeriklaseks. Isa poolt oli mul selles osas väga vähe mõju. Mul polnud endal [juurte vastu] huvi, kuni välisministeeriumis töötades tekkis ühel päeval võimalus Ungarisse tööle minna,” ütleb ta.

Nagu enamik teise põlve ameeriklastest tunneb temagi kaasa rahvusvähemustele ja toetab rahvuslikku mitmekesisust – see peegeldab ta enda tausta.

Levine sündis New Jerseys, kuid kasvas üles San Franciscos 60ndatel ja 70ndatel, mil see muutus vastandkultuuri keskuseks. Ta mäletab oma esimest armastuse suve.“Seal üles kasvades ma ei mõistnud, kui erilise kohaga on tegu: ülimalt kaunis, tolerantne ja loominguline. Alles sealt lahkudes sain aru, et ülejäänud maailm ja USA ei ole täpselt samasugune,” ütleb Levine.“Kui vaadata, kus said alguse hipide, naisõiguslaste, geide liikumised, siis need algasid või muutusid tugevaks just selles piirkonnas. Kõik sõltub sellest, kui tolerantsed ja avatud meelega on inimesed. See tõmbas ja tõmbab ligi tohutult ajupotentsiaali. See on tehnikatööstuse keskus. Käin seal ikka veel igal aastal.”Peruu plahvatused ja LahesõdaArvatakse, et diplomaadid elavad mugavat ja mõnusat elu, naudivad luksust, söövad kallites kohtades ning kohtuvad kuulsate ja ilusate inimestega. Kõik tahavad neile meeldida.Levine töötas 1980. aastail Peruus, kui Sendero Luminoso maoistlikud fanaatikud üritasid iga hinna eest teda ja kõiki ülejäänud kodanlasi õhku lasta.“Ükskord toimusid plahvatused kohas, kus ma nädal aega varem naisega olin käinud, viiel päeval järjest. Pärast kaht aastat sellises keskkonnas sa väsid. Olin rahul, et sain sealt tulema.”



Esimese Lahesõja ajal oli ta Egiptuses, kus valitses “pingeline olukord”.Tema viimatine lähetuspaik oli Ungari. Peresidemete tõttu oli ta meelsasti valmis sinna minema, kuid pidi ka pettuma.“Ungarlased on kulutanud palju aega minevikku vaatamisele, sest nad kaotasid sõja lõpus tüki oma riigist,” ütleb Levine. “Nad pole päriselt leppinud oma sõjaaegse tegevusega ja arusaamatul põhjusel pole ka suutnud üles ehitada tugevaid demokraatlikke institutsioone ega kehtestada head valitsemistava. Eestlased on üleminekuga palju edukamad, raiskamata liiga palju aega tagasivaatamisele.”Eesti on väga lahe koht elamiseksNiisiis on Eesti Levine’i jaoks meeldiv töökoht. Seda ihkavad kõik diplomaadid. Riik, kus on lihtne hakkama saada. Riik, mis on sarnane tema kodumaaga. Tagatipuks pole siin ka tapmisohtu.“Kultuuri mõttes on Eesti nendest riikidest, kus ma töötanud olen, kõige sarnasem USAga. Seda toetab inglise keele tase. See on väga lahe koht elamiseks.”

Levine’ile avaldab erilist muljet Eesti IT-kogukond. “Paljud eestlased veedavad rohkem aega Californias kui mina.”Eesti pole nii multikultuurne kui California, kuid Levine’i sõnul on ta siin kohanud vähem antisemiitlust.Levine on just seda tüüpi inimene, kellel tekivad inimeste ja kohtadega tugevad, elukestvad sidemed. See ei kehti sugugi kõigi diplomaatide kohta, nii nagu see ei kehti kõigi tavainimeste kohta.“Paljud välisteenistuse töötajad ei saa 20 või 30 aasta pärast enam aru, kus või mis on nende kodu,” selgitab Levine. “Mu keskkooliaegne parim sõber on endiselt mu parim sõber ja ta on ka Sacramento Bee arvamuskülje toimetaja. Mu sõbrad välisteenistusest on tõenäoliselt üle maailma ja üle USA laiali.”Pole oma väljendustes vabaLevine ei kavatsenud diplomaadiks saada. “

Läksin kolledžisse selge tulevikuplaanita, nagu paljud inimesed. Õppisin humanitaaraineid. Õppejõud ütlesid, et olen päris hea kirjutaja ja seetõttu sattusingi ajakirjandusse.”Levine oli päevalehe USA Today üks esimesi ajakirjanikke.“Tagasi vaadates on see hea kogemus, kuid tegelikult oli seal õudne töötada. Avastasin, et mulle ei meeldi halvad uudised. Kuid selleks, et meedias läbi lüüa, peavad halvad uudised sulle meeldima, nad peavad sind ümbritsema ja sind innustama. See polnud minu jaoks. Paari aasta pärast tahtsin juba midagi muud teha ja kui tekkis võimalus astuda välisteenistusse, oligi aeg küps,” räägib Levine avameelselt ajakirjanduse probleemidest

.Levine’i kultuuritarbimine peegeldab tema kasvatust.“Esimene plaat, mille ma ostsin, oli Janis Joplin, siis tulid Big Brother and the Holding Company, Jefferson Airplane, The Grateful Dead, Jesse Cohen Young.”Nüüd kuulab ta ka folk- ja indirokki: The Lumineers, Mumford and Sons, Islandi bänd Of Monsters and Men ja eestimaine Ewert and Two Dragons.Ta loeb moodsat ameerika kirjandust, mainides näiteks Jennifer Egani mittelineaarse narratiiviga rock-and-roll-romaani “A Visit from the Goon Squad”, ja samuti kriminulle.Endast rääkides on Levine väga siiras. Ilmselgelt on ta teinud välisteenistuses suurepärast karjääri, kuid möönab, et on pidanud seetõttu paljustki loobuma.“Olen enamiku oma täiskasvanupõlvest tundnud, et ma pole oma väljendustes vaba või pole saanud oma seisukohti välja öelda. Seda ei saa teha püstolreporter ja seda ei saa teha ka diplomaat,” tunnistab ta.“Saan aru, kuidas Facebookis paistab välja isegi see, kui ma midagi “laigin”, ja kuidas see võib vale mulje jätta. Isegi siis, kui ütlen, et teen seda eraisikuna, olen Eestis ikkagi ju suursaadikuna. On vähe asju, mida saan eraisikuna teha.”

 Ukraina kriisist: “See on kohutav!”Kui tõsiseks ohuks peate Venemaad Eestile?Ukraina situatsiooni valguses on käsitlus muutumas. Aga me ei näe seda ohuna, mis nõuaks täiendavat reaktsiooni lisaks NATO poolt garanteeritule.Mõned ütleksid, et Ukrainas on teistmoodi. Vene rahvas sai alguse Ukrainas. 

Mida arvate?Üks valdkondadest, kus oleme Venemaaga filosoofiliselt eriarvamustel, on mõttekäik, et Venemaa võib omada mõjusfääri. Et Venemaa peaks tohtima dikteerida, millised julgeolekugarantiid ja milliseid poliitilised suhted neil võivad olla. Meie arvame, et 21. sajandil on igal rahval õigus endal otsustada, kellega liidus olla, ning see kehtib ka Ukraina kohta.Mida arvate Putini tegevusest Krimmis?See on kohutav. Minu arvates on venelased tunginud teise riiki sisse. Keegi ei tea täpselt, kuidas see laheneb, kas nende eesmärgiks on territoorium või kaos Ukrainas, kuid 21. sajandil peab olema paremaid mooduseid. Venemaa peab aru saama, et ta ei saa dikteerida oma naabritele, mida need peavad tegema, ei saa kasutada ära fakti, et teistes riikides on vene vähemusi.Iga kord, kui Venemaa hakkab muskleid näitama, muutuvad inimesed närviliseks.

 Ka Eestis on väga suur venekeelne vähemus. Mida te veel saate eestlastele kinnitada, peale selle, et USA kaitseb oma liitlasi?Ma ei usu, et saaksin öelda midagi, mida pole veel öeldud. Eesti on NATO liige ja alliansi vundamendiks on artikkel 5, mis ütleb, et kui üht liiget rünnatakse, tulevad teised talle appi.USA võtab seda kohustust väga tõsiselt, eriti Eesti puhul, kes on olnud meie väga hea liitlane, panustades nii palju NATO julgeolekusse.Kõike, mida Eesti on teinud, hinnatakse, ja meie pühendumine artikkel 5-le on kindel. Mõistame, et saame vajadusel olla siin suurte jõududega ja jõuame siia kiiresti. Venemaa peaks seda mõistma. Kohustuse olemasolu iseenesest peaks ära hoidma selle elluviimise, kuid see on reaalne.Kas USA väed võiks paigutada Venemaa piiri äärde?Ma ei näe stsenaariumi, mille puhul see oleks lahendus. Urmas Reinsalu tõstatas selle küsimuse ja me hindame Eesti soovi.Kõigil oleks hea meel, kui uksel seisaks sõbralik valvur, kuid arvestades ohu tegelikku tõenäosust ja vajalikke ressursse, ei näe ma, et see võiks niisama juhtuda.Sõjaline sekkumine pole siis päevakorral?See ei tundu praegu tõenäoline. Ma ei saa kindlalt öelda, et seda ei juhtu, kuid praegu on fookuses diplomaatilised jõupingutused. Ma pole näinud midagi, mis viitaks sellele, et me kaaluks sõjalist sekkumist.On see liialdus, kui Eesti meedias räägitakse kolmandast maailmasõjast?Ma ei näe seda juhtumas, ükskõik kummalt poolt vaadata.